Heinsaare uuest raamatust

Ülikond vananeva mehe seljas

Mehis Heinsaar „Ülikond“. Tallinn: Menu kirjastus, 2013.

Mehis Heinsaar avaldas eelmise aasta lõpul juba oma seitsmenda raamatu, jutukogu „Ülikond“. Nullindatel ühe omapärasema prosaistina tuntuks saanud kirjaniku puhul näib suurem poleemika tema loomingu ümber viimastel aastatel juba pisut vaibunud olevat. Heinsaar oleks end justkui „sisse töötanud“ ja oma taset üldiselt hästi hoidnud. Samas võib uue raamatu ilumise ootushorisondil tajuda ka teatud pinget: järjekordne jutukogu, millised teemad on käsil seekord; kas kirjanik jätkab samal kursil nagu viimases teoses; äkki tuleb mõni ootamatu suunamuutus; ega tema fantaasia veel ammenduma ei hakka? Ja nõnda edasi. Võibolla peegeldavad need küsimused eelkõige mu isiklikke kartusi. Kuna nõudliku, hea kirjanduse maitse suhu saanud lugeja maitse aina peeneneb, võib arvata, et järjest enam oodatakse ka uutelt proosakogumikelt. Niimoodi ollakse mõnes mõttes samas seisus nullindate keskpaiga retseptsiooniga, kui Sven Vabar, kirjutas „Artur Sandmani loo“ kohta, et ootused teosele olid ehk liiga kõrgele kruvitud ja eemaldunud sellest, mida Heinsaar tegelikult teeb – väga head ja fantaasiarohket „väikest“ kirjandust[1].

Ei suurem ega väiksem, on „Ülikond“ varasematega võrreldes väliselt üsna sarnast mõõtu raamat, kenas kooskõlas eelnenutega, kuigi kraadi võrra süngem, on ka selle kujundus. Eelmine proosaraamat „Ebatavaline ja ähvardav loodus“ moodustaski Priit Pärna ekstsentrilisemate joonistustega selles reas muidugi väikese erandi. Lühemad jutud koonduvad siin paari pikema, „Ülikonna“ ja „Kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa elu“ ümber. Varasemast süngemad on lugude teemad ja motiivid. Esimene julgem üldistus võiks olla: siin ei ole keskmes enam pillerkaaritav loodus, vaid – Heinsaare kohta isegi üllatavalt – inimene. Mida autor uues raamatus selle inimesega teeb?

           

Mitmes mõttes jätkub see, mida autor alati teinud on. Heinsaar on lugude jutustaja, see tähendab kirjaniku, kes vestab jutte, kirjeldab juhtumisi. Nagu ikka, dikteerib lugusid fantaasia julge mäng ja kujundeid juhib teatud vormiliselt arhetüüpne kvaliteet, mis on täidetud rikkaliku meelelise sisuga. Uues raamatus esineb palju suhestumist öö ja une, inimese elu varjatud kolmandikuga („Räägi mulle päevast“, „Kus sa nii kaua oled, Jakob“, „Vennad uneluses“). Kujutatavad ruumid on tuttavad: Tartu, selle ümbrus ja lõuna-Eesti, vahepeal toimuvad sündmused ka Tallinnas. On aga üks temaatiline suund, mis on Heinsaarel küll alati olemas olnud, kuid nüüd juba suure selgusega välja tuleb. Seda suunda kirjeldab hästi paari aasta taguse luulekogu nimiluuletus „Sügaval elu hämaras“ (2009): „Olen tunglemas/kummalise, saagiahne kalana/piki hilise nooruse ahtaksjäänd jõge/keskea sügavasse järve.“[2]Heinsaar kirjutab nimelt inimese vaimsetest kriisidest, sellest, kuidas inimeste elud kokku ja kinni jooksnud. Ja veel tähtsam – kuidas neid puntraid on võimalik lahti harutada. Õigem oleks küll rõhutada: et neid puntraid on võimalik lahti harutada; vastasel juhul võiks juurduda arusaam, nagu jagaks autor selleks ka mingisuguseid retsepte. Selline teema on kõige mänglevuse juures tõsine ja tõsised-rasked on ka tegelaste kriisid. kunstnik Leo Roosimölder avastab „Ülikonnas“, et tema loomingulised püüdlused on nurjunud ja tahab hävitada kõik oma tööd. „Jõu tagasitulek“ algab lausega: „Olin paari viimase aastaga üsna alla käinud“. Sünge on meeleolu ka jutus „Siin põhjatähe all“, mille peategelane põgeneb sünge ja autoritaarse isa juurest, et abielluda ootamatult leitud armastatuga, leidmata siiski rahu ka uues keskkonnas. Heinsaare tegelased üritavad leida tasakaalu elus, mis erinevatel põhjustel on muutumas (või juba muutunud) talumatuks. Kuid võib öelda ka, et nad üritavad leida uut elu, või lihtsalt elu, mis neid vahepeal maha on jätnud. Kui Heinsaare poeetika kirjeldamiseks on Epp Annus[3] leidnud iseäranis illustratiivse olevat Deleuze’i ja Guattari mõisteaparaadi, siis vähemalt uue kogu sisulis-psühhoogilise külje juurde oleks võtmeautor ilmselt Carl Gustav Jung ja tema analüütilise psühholoogia mõisted vari ja individuatsioon. Heinsaare tegelased otsivad lepitust jõudude vahel, mis ei tule väljast, vaid liiguvad enamasti nende sees. Uue elu, energia või jõu leidmiseks tuleb välja minna kodust, kuhu on kapseldunud Georg Lee jutus „Räägi mulle päevast“ või jalutada mööda maanteed rohtmaani, kus tuleb lihtsalt pisut oodata ja kuulata nagu lühiloos „Rohtmaa serval“. Need tegelased kõiguvad ikka teatud äärmuste vahel, üritades puiselt ratsionaalset elu tasakaalustada metsiku ja irratsionaalsega ja vastupidi.

Kuigi Heinsaar keskendub ilmselge teadlikkusega just sellele teemale, annab see põhjust ka nurinaks. Nii nagu urbaniseerunud/metsiku keskkonna vastandus muutub lõpuks selle kergest varieerimisest hoolimata kulunuks, tahaks nõudlikum lugeja ka põhjalikumalt teada nende konfliktisituatsioonide olemusest, pääseda lähemale nende tihti naljakate nimedega tegelaste spontaansele olemusele. Heinsaar toob tõepoolest loo lugejale väga lähedale ja laseb sellel paista kui tõsise hingelise kriisi kujutuse, samas kui tegelane ise jääb kaugeks ja liiga muinasjutuliseks. Ehk tuleks korrata siinkohal Tammsaare igihaljast nõuet: Inimest, rohkem inimest! Samuti kuluks Heinsaarele tekstidele ära paras ports jüriehlvestilikku brutaalset ausust ja värkset, elavat kõnekeelt, et kunstilist maailma lugejale uuesti lähemale tuua. See, mis Ehlvestil puhul oli akommunikatiivne, muutuks Heinsaare töötluses täpselt parajaks. Tunnistan, et sellised mõtted peegeldavad eelkõige kirjutaja isiklikku realismi-igatsust ja unistusi ning ei pruugi ühtida Heinsaare taotlustega. Ühtlasi tuleb muidugi meeles pidada, et igasugune karakteriarendus võtab aega ja ruumi, mida lühijutu žanr palju ei paku.

Et sellist kriitikat üldse teha saada, peab juttudes olema järelikult „lahtisi kohti“, mis seda ideaali kuidagi paista lubaksid. Heinsaare jutte võibki muude viiside kõrval jagada kinnisteks ja lahtisteks. Kinnised moodustavad suletud, tavaliselt tsükliliselt kulgeva ringi, mis suuremate ülejääkideta üheselt mõistetava lõpuni jõuab. Lahtistes juttudes on aga „jääki“ palju: kõikvõimalikud hämarad motiivid, tähenduslikud kokkusattumused, kummalised ja hästi teksti sobitatud poeetilised fraasid jne. Sellisel viisil kirjutatud juttudes tähendus aina kuhjub, aga lõplikku vastust ega võtit ei anta. Niisugust poeetikat sisaldas rohkesti „Härra Pauli kroonikad“, aga seda seda leidub laiali pillutatud kujul kõikides autori teostes. Huvitaval kombel ühemõtteliselt esimesse ega teise kategooriasse kuuluvaid palu „Ülikonnas“ ei esinegi. On klassikaliselt novellilikuma ülesehitusega jutte nagu „Kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa elu“ ja „Siin põhjatähe all“ ja pretensioonitult   lihtsamaid nagu „Imat ja vanadus“ ja kogu jõu-tsükli lood. Kohati võib tekkida tunne, et autoril on olnud palju ideid, millesse ta pole saanud piisavalt süveneda. Siin tuleb ainult ühineda ühe Heinsaare konstruktiivseima kriitiku Valdur Mikitaga[4] soovitusega, et Heinsaar peaks pikemalt keskenduma mingisugusele suuremale probleemile ja jätma lõbutsev veiderdamine selleks ajaks kõrvale. Kuid Heinsaare loomingut võibki tõlgendada nagu eelnenud viites on teinud Epp Annus. See looming on voolav, pagev ja ilma pretensioonideta mingisuguste oluliste probleemide läbi töötamisele või ära nimetamisele. Samas on võimatu vastavasisulisi igatsusi lugejast kuidagi välja juurida.

Veel üks „Ülikonna“ lugemist segav tunne võib tuleneda ootamatust mina-vormi kasutamisest mõnes jutustuses. Kes sellisel juhul kõneleb? Kas mõni järjekordne tegelane, kelle isik nimelistest veelgi enam peitu jääb? Üks õige lihtne vastus kõlaks muidugi: kõneleb mina-jutustaja ja muu polegi oluline. Värvikate nimede nagu Leo Roosimölder, Julius Varinov ja psühhiaater Veronika Hilfseele (sks k „abihing“) kõrval võib aga tekkida eksitav mulje, nagu oleks esindaks mina-jutustaja iga kord sama tegelast või koguni Heinsaare enese autorikujundit. Esimene ei ole kindlasti tõsi, kuna iga loo keskmes on ikkagi veidi erinev indiviid. Lugemisele ei anna ilmselt palju juurde ka mina-jutusta automaatne seostamine autori isikuga.

Uues raamatus leiduvate lugudega ei ole Heinsaar ennast kuidagi ületanud. „Ülikond“ esindab jutte aastatest 2003-2013 ja see teeb raamatu omamoodi eelnevate kaasaegseks, seega ei saagi mingisugusest väga suurest muutusest juttu olla. „Ülikond“ on praeguse Heinsaare tõsisem külg. Siiski laseb kogu loota ka millegi põhjalikumalt lahti kirjutatu ja julgema järele.

---

[1] „Sihitu šamaani lend iseendas“ Vikerkaar nr 4-5, 2006

[2] lk 104.

[3] „Mehis Heinsaar ja kirjanduse allikad. Üleastuvast ja isevoogavast kirjandusest“ Keel ja kirjandus nr 10, 2010.

[4] „Hämarolekus agulimetslane“ Vikerkaar nr 1-2, 2011.