Matsini uuest raamatust

Ilmus ka viimases müürilehes. Ei jäänud sellega rahule, sest ei saanud raamatuga eriti sidet.

Matsini düstoopiline Liivimaa kroonika

Lugeja olgu järgneva poolt kohe hoiatatud ja intrigeeritud. Sini-hõbedane, gooti-stiili kirjas ehitud kaantega raamat „Sinine kaardivägi“ on tugevalt kodeeritud, kuid võimalik, et ka šifreeritud jutustus. Salapärane mäng algabki tegelikult juba teose kaanel, kus autorina on esitletud keegi tuttav, aga lätistatud nimekujuga Pavs Matsins. Nagu selgub, toimub ka teose tegevus Läti pealinnas Riias.

            Selle nendingu juures peakski selgeid tõdesid armastav kriitik mõnes mõttes peatuma, kuivõrd kõik edasine hajub Matsinsi käe all salapärasesse uttu. Raske on hoiduda muutumast paranoiliseks tõlgendajaks teksti juures, mille keskmist stiili sobib esindama lause: „Ukse kõrvalt teadetetahvlilt võis lugeda, et pan-Baltoonia budistliku templi ülem, Georgi risti kavaler ja Läti budistliku kiriku peapiiskop Karlis Tennissons müüb armee mahakantud suurtükipaati Zaporožets.“ (lk 32). Niisiis juhatatakse lugeja maailma, mis võib olla tuttav näiteks Viktor Pelevini loomingu austajatele. Apokalüptiline meeleolu, tuttavad nimed kultuurist, uue ja vana, tarbimiskultuuri ja religioosse mütoloogia segamine, alkohol ja narkootikumid. Rigas (teoses kasutatav nimekuju) on toimumas mäss enamasti Moskova getost pärinevate kottpükste initsiatiivil. Kinni on pandud kohalik ülikool ja tudengitest-korporantidest on moodustunud midagi vabadusvõitlejate leeri taolist. Selle seltskonnaga liitub mina-jutustaja koos oma sõpradega. Jutustuse puhul on tähelepanuväärne, kui segaseks jääb selle ajaloolis-realistlik mõõde ehk koht meie jagatud tegelikkuses, kust peaksime otsima vastet Matsini loodud fiktsioonimaailmale. Sellist referenti ei pea fantaasia sugemetega kirjandusele ilmtingimata otsima. Julgen öelda, et Matsini tekst tekitab siiski tugevat iha seda leida. Niisiis: kuidas satutakse meie maailmast „Sinise kaardiväe“ Riiasse? Ehk oleks parim määratlus, et jutustus kujutab tumedat lähitulevikku kusagil siin, üsna meie lähedal.

Kogu teksti poeetika juures aga on üks silmatorkav aspekt, mis dešifreerima ja mõistatama kutsub. See on pärisnimede rohkus. Autor on kasutanud ajalooliste isikute nimesid, neid kohati lätipärasemaks muutes. Luuletaja Ernsts Ennoss, kokteil Lord Byron, läti kirjandusklassiku Aleksandr Caksi[1] majamuuseumi kabinetis on Puškini pilt, kohviku on nimetatud muistse egiptuse jumal järgi: Osiriss. Nimed aina tulvavad vastu. Tekib aimdus, et autoril on olnud kavatsus kasutada neid apokalüptilises võitluses osalejate ideaalide vms markeerimiseks. Nimed võivad ehk olla omavahel ka mingis kodeeritud suhtes, mis jääb aga selgusetuks. See on aga juba oluline puudus, sest lõppu jõudes tekib pettunud tunne, et saladuskatet ei kergitatudki ja nimed jäid üksteise otsa kuhjatult lihtsalt surnult lebama.

Põhiline pinget alal hoidev tegur „Sinises kaardiväes“ on sündmuste ettearvamatu hargnemine ja seega ühtlasi võime lugejat üllatada, keerates vinti tugevalt üle realismi. Aga ka siin, nagu pärisnimede pillamise puhul, on mindud üle piiri. Ka ulmelis-apokalüptiline lugu vajab oma usutavuse säilitamiseks piisavalt järjekindlat püsimist maailma detailide ja tegelaste füsiognoomia juures, et lugeja jõuaks minimaalsel määral ennast selles maailmas „kodus tundma“ hakata. „Sinise kaardiväe“ narratiiv liigub aga selleks liiga kiiresti ja aina meeletuid uperpalle tehes edasi. Kõigest, milles korraks peegeldus tähenduslikkus, eemaldutakse liiga rutakalt ja minnakse aina uute episoodide juurde. Need üksteisele järgnevad, aina fantastilisemaks muutuvad episoodid ei suuda endale sündmuste keerises aga piisavalt liha kontidele kasvatada.

Liialdusi esineb Matsini ulmelises Liivimaa kroonikas ka stilistilisel tasandil. Matsini kirjeldused on väga epiteetiderohked; tihti esineb kohti, kus on tunda, et autor on tahtnud ühte lausesse liiga palju kirjelduslikku informatsiooni süstida, selle tähtsusele piisavalt mõtlemata. Teose alguse poole torkavad silma ka kummalised võrdlused, mille soovitud toime ja motivatsioon jääb selgusetuks: „Alt hoovinurgast lehvitas Kibuvits nagu karjuv karüatiid.“ (lk 22); „Maailm muutus üha pimedamaks nagu vaarao kinosaal.“ (lk 28); „Egüptoloog norskas nagu kastreeritud kass.“ (lk 17). Raske on ükskõik missuguses eestikeelses tekstis õigustada sõna „bisarne“ olemasolu, kuid see võib olla ka siinkirjutaja isikliku maitse probleem.

Üldiselt liitub „Sinine kaardivägi“ juba vana ja väärika dekadentsinarratiiviga, illustreerides kultuuri viimsete riismete võitlust kaose ja pimeda jõu diktatuuriga: „Kipsivabrikuga saarelt paistis kogu Rigat tabanud vaikne allakäik kõige paremini kätte.“ (lk 30) Juba tuntud ajaloolis-poliitilisi vastandusi ja lihtsustusi on suudetud edukalt vältida. Nii ei esinda kottpüksid ühtegi konkreetset etnilist gruppi, nagu ka metsik Moskova linnaosa Riias. Ülikoolirahva võitlus (nihilistidest?) kottpükstega omandab romantilise värvingu, autor ei vea aga ühtki konkreetselt tuvastatavat paralleeli tänapäeva. See päästab teose politiseerimisohust. Järele jäänud kaoses jääb aga vähe pidepunkte toimunu mõistmiseks. Kes oli üldse see vaenlane, kelle vastu võideldi? Mida ta esindas ja mida tahtis? Neile küsimustele on teose põhjal raske vastata ja jäävad vaid oletused. Liivimaa koos vana pealinna Riiaga on ohus ja meie peame seda kaitsma, ikka ja jälle aina uuemate vaenlaste eest. Seda näib Matsini raamat sisendavat kõige selgemini.

---

[1]Läti kirjandusklassik  A.Caksi järgi nimetatud tänav Riias on tuntud prostitutsiooni laia leviku poolest ja sobib sellega hästi teose dekadentlikku meeleoluga.