Kunagi selle aasta jaanuarikuus olin niimoodi mõelnud:
"Kui ma põhikoolis käisin, siis rääkis õpetaja ikka, et gümnaasiumi ei PEA kõik minema, sinna lähevad need, kellel rohkem huvi ja pealehakkamist vaimsete küsimuste osas, need kellele meeldib MÕELDA. Kui lõpetasin gümnaasiumi, polnud üldse kindel, mida soovin edasi teha. Üks inimene, kes soovitas kindlasti edasi ülikooli õppima minna, oli tädi. Ükskõik mida, ütles ta - peaasi, et paber olemas on, tänapäeval otsivad kõik tööandjad kõrgharidusega inimesi, vähemaga on raske tööle saada. Ülikooli saigi astutud, see tundus kuidagi loogiline samm(mida muud oleks pidanud ma tegema? rohkem kutsesobivusteste lahendama, veelkord teada saama, et mu sobivaim amet on "rikas pärija"?). Jõudnud teisele aastale, olen kuulnud jutte, et bakalaureusekraad pole mingi hariduse näitaja, enamgi veel, see on päris mõttetu dokument - need paljuräägitud "spetsialistid", keda meie armas isamaa oma logiseva elu turgutamiseks vajab, on veel kõrgema haridusega. Siit on lihtne järeldada - magistrantuuriõpingud lõpetanuna on ka see teaduslik kraad ilmselt devalveerunud jne. Üks mõistlik järeldus, mida sellest mustrist saab teha - niikaua kui inimene elab oma elu väliste, teatud võimuinstitutsioonide nõuetel, on ta alati mahajäänud ja mingi rumala välise surve all, kuna üritab saavutada mingit status quot nii isiklikus, muutlikus ja suhtelises vallas nagu oma haridus."
"Ikka rohkem institutsioone, rohkem kvoote, rohkem e-õppe keskkondi, rohkem automatiseeritust, rohkem selgepiirilisi vormeleid. Samas vähem usaldust, vähem muutusi, vähem arenguid, eksperimenteerimist, loovaid lahendusi."
No praegu tundub kuidagi liialt pessimistlik. Aga midagi sarnast on kurtnud ka mu isa, kes töötab õpetajana muusikakoolis. Ja need lisaklauslid, mis keskkoolikirjandite taha on ilmunud, mis annavad juhiseid, millest täpsemalt kirjutada("Loll laps, ära püüa siin midagi originaalitseda!"), on ka viimaste aastate leiutis...
Kas muretsemiskoht või mõttetu paranoia?
Eks igaüks otsustab ise.