luule

Initsiatsioonirituaalid

Igareedene skeem:
kes tuleb, palju võtame?
viinad, seelikud, kellegi auto, nokkmütsid, powerhit radio -
juba liiguvad jalad kiiremini kui mõistus,
jutt tegudest kilomeetreid ees -
keegi kuskil oli,
ütles midagi, kakles kusagil, pani kedagi
mõisavahe tänava kahetoalises korteris, veerand kaks öösel
kurvasilmne nolk - müts silmadel, bling ei blingi enam -
omade poolt on ikka valus tõrjutud olla.
Suuremad rusikad, lühemad seelikud lämmatanud viimase enesekindluse,
juba lööb hommik palgiga pähe -
okseloigu kõrval ärgates,
suus pärasoole,
peas kusehäda maitse
otsides taara vahelt maast jopet,
saaks koju, onaneerida, prison break mängima,
ehk ema ei kurjusta seekord.

Miks on nii raske meheks saada?

ilusa õhtu teesid (millele eelnes päikeseline päev)

• Mõjuda alati pigem mahlase ja naeruväärsena, kui kuivakspigistatud ja targana.

• Keskenduda enese vastu aus olemisele; üksi, väsinuna, rahulikuna on reaalsus paremini tajutav kui müra käes, mõjutatuna teistest.

• Väike, vaikne, lihtne on alati parem suurest, reegliterohkest, keerukast.

• Mida hullemaks läheb väline olukord, seda vähem on põhjust muretsemiseks - kõige tähtsam on peaaegu alati see, mida kõige tähtsusetumaks peetakse.

• Võidab see, kes kõige rohkem igapäevareaalsusest distantseeruda suudab (loomulikult arvab suurem osa, et kaotab, aga nagu vihjatud, suuremal osal pole kunagi õigus).

Ängi tekkimise korral nendest reeglitest hoolimata, mõelda järgneva eksistentsiaalse küsimuse peale:
Mis tunne on praegu töötavas mikrolaineahjus pöörleval pirukal?


...

Kas neelata punane või sinine pill?

Taustalugu

Kunagi asus internetis aadressil zone.ee/anoomia Siim Nurkliku mõtteid sisaldav blogi. Ütlen ka kohe, et enam seal seda pole. Selle lugemine pakkus ka mulle kunagi inspiratsiooni pikkadeks kuudeks, autori arvates oli see võibolla liiga masendav, ta kasvas ehk sellest lihtsalt välja. Tahan siiski mainida, et niikaua kui see eksisteeris, olin selle blogi suur fänn. Leian, et seal leiduvad tekstid kirjeldasid väga täpselt praegusi noori ümbritseva reaalsuse kummalisust. Sellega seoses tunnistan ka mainitud blogi tekstide mõju järgnevale jutukesele, mis on siiski mu omalooming, niipalju kui selline asi praegu veel üldse nõnda väärt sõnastamist on.

----
Lugu

Valdek leiti surnuna veebruari varahommikul kauabamaja automaatukse eest. Ta oli kukkudes teadvuse kaotanud ja kuna kõik möödujad teda järjekordseks põõnavaks joodikuks pidasid, ei läinud keegi küsima, kas temaga kõik korras on. Peapõrutuse saanuna suri ta külmal ööl alajahtumisse. Enne surma jõudis ta veel viivuks meenutada elu keerdkäike, oma valikuid ja paratamatuid otsuseid, mis kõik teda selle punktini olid viinud (kas talle kangastus mingi sündmuste vaheline põhjuslikkus, divine force?)
...
Meie saame seda kurba juhtumit vaadata ka teises, vähem isiklikus valguses. Rahal ja kaubandusel põhinevas, üha enam kihistuvas maailmas, on inimene pidevas ringluses. Ta ei eristu enam palju toodetest ja teenustest, mida tarbib. Oluline on jõuda ühest palgapäevast teise, ühest mõnuallikast uueni, ilma vahepeal liigselt mõtlema hakkamata. Kui ressurss lõppema hakkab, tuleb leida kiire viis seda täiendada, sest nende punktide vahepeal joogipause pole. Analoogselt sellele, nagu magav kodutu aetakse konsumist välja, nii tõugatakse "aktsepteeritute-grupist" eemale ka teiste sotsiaalsete klasside esindajad, kui need enam "turunõuetele" ei vasta. Prillidega vaikseloomuline poiss saab oma 7. klassi kaaslaste käest regulaarselt peksa; targale venelannale öeldakse eestlasest firmajuhi poolt ära tööpakkumised, mida ta vääriks; väikesed poed hüpermarketite läheduses on sunnitud oma uksed sulgema; enesetapud, hiv, rasvaimu,viagra,buliimia,M-tv jne jne. Ehk on kõik need nähted kuidagi intuitiivselt ühilduvad, ühe suure protsessi erivärvilised ilmingud? Nimetagem seda kasvõi liikumiseks Hiliskapitalistliku Düstoopia suunas?

mõtisklusi haridusest

Kunagi selle aasta jaanuarikuus olin niimoodi mõelnud:

"Kui ma põhikoolis käisin, siis rääkis õpetaja ikka, et gümnaasiumi ei PEA kõik minema, sinna lähevad need, kellel rohkem huvi ja pealehakkamist vaimsete küsimuste osas, need kellele meeldib MÕELDA. Kui lõpetasin gümnaasiumi, polnud üldse kindel, mida soovin edasi teha. Üks inimene, kes soovitas kindlasti edasi ülikooli õppima minna, oli tädi. Ükskõik mida, ütles ta - peaasi, et paber olemas on, tänapäeval otsivad kõik tööandjad kõrgharidusega inimesi, vähemaga on raske tööle saada. Ülikooli saigi astutud, see tundus kuidagi loogiline samm(mida muud oleks pidanud ma tegema? rohkem kutsesobivusteste lahendama, veelkord teada saama, et mu sobivaim amet on "rikas pärija"?). Jõudnud teisele aastale, olen kuulnud jutte, et bakalaureusekraad pole mingi hariduse näitaja, enamgi veel, see on päris mõttetu dokument - need paljuräägitud "spetsialistid", keda meie armas isamaa oma logiseva elu turgutamiseks vajab, on veel kõrgema haridusega. Siit on lihtne järeldada - magistrantuuriõpingud lõpetanuna on ka see teaduslik kraad ilmselt devalveerunud jne. Üks mõistlik järeldus, mida sellest mustrist saab teha - niikaua kui inimene elab oma elu väliste, teatud võimuinstitutsioonide nõuetel, on ta alati mahajäänud ja mingi rumala välise surve all, kuna üritab saavutada mingit status quot nii isiklikus, muutlikus ja suhtelises vallas nagu oma haridus."


"Ikka rohkem institutsioone, rohkem kvoote, rohkem e-õppe keskkondi, rohkem automatiseeritust, rohkem selgepiirilisi vormeleid. Samas vähem usaldust, vähem muutusi, vähem arenguid, eksperimenteerimist, loovaid lahendusi."



No praegu tundub kuidagi liialt pessimistlik. Aga midagi sarnast on kurtnud ka mu isa, kes töötab õpetajana muusikakoolis. Ja need lisaklauslid, mis keskkoolikirjandite taha on ilmunud, mis annavad juhiseid, millest täpsemalt kirjutada("Loll laps, ära püüa siin midagi originaalitseda!"), on ka viimaste aastate leiutis...



Kas muretsemiskoht või mõttetu paranoia?

Eks igaüks otsustab ise.