õun

Pärast Mõnepäevast viibimist Pärnus jõudsin koju, oma tühja korterisse - vanemad olid maale sõitnud nagu teada oli. Kirjutuslaual tervitas mind huvitav vaatepilt : lauale jäetud õun, mis oli enne lahkumist vaid üksikute pruunide plekkidega kaetud, oli üleni pruuniks muutunud. Enamgi veel, näis nagu oleks see vahepeal lõhkenud - üht külge kattev koor oli väljapoole sopistunud ja suur hulk käärinult haisvat mahla oli laual asetsevale konspektile ja päevikule voolanud. Haisvat ollust liigutades lendas sellest välja väikeseid käärikärbseid.


Sellele suvele täitsa iseloomulik vaatepilt

Elas kord Enekriitika.
Väike ja kollane, Kastani 32
Füüsilise kehana, elupaigana ümbritses teda Ene (naine, 21a, vallaline)
Enekriitika elatus Ene kritiseerimisest
Kuni Ene sellest väsis, frustratsiooni sattus

Ühel päeval Enekriitika lõhenes
ja hakkas Ene asemel iseennast kritiseerima
Nii sai temast Enesekriitika

Tartu - naiivsete mõtete linn

Hea on olla ühesugune
Ühesugused asjad on head
Sinule meeldib kui sa saad elada soojas kuivas valges kohas
Minule ka
Sulle meeldib kui sul on laual toit, ümber terved ja kained inimesed
Minule ka
Sinule meeldib püstitada eesmärke
Minule ka
Sinule meeldib tööd teha ja ühistesse eesmärkidesse panustada
Minule ka
Sina ja Mina - me saame olla ühesugused
Miks ei saa Artjom punaselt tänavalt ja Andrus Toompealt?
Miks ei saa 10 000 inimest?
Miks ei saa miljon?

keemispunktis

Tervitused!


Kesksuvi. Nüüd on ta siis käes. Olen oodanud lapsest peale, alates east, mil ma sellistele asjadele mõtlema hakkasin, millal tuleb suvi - parim aeg aastast. Kahtlemata on suur osa olnud koolivaheajal, kui suve tähtsaimal funktsioonil. Juuni, juuli; päike, taimede lõhnad; spordilaagrid, sünnipäev, vanaemale küll minemine jne...

Aga taolist puhast emotsionaalset naudingut suve igast pisidetailist ja üldisest olemusest enam ei tunne. On inimesed, nendevahelised suhtlusvõrgud (nagu muudelgi aastaaegadel), kuupäevad, tähtpäevad, ja esmakordselt ka regulaarne E-R 8-17 töörutiin. Palavad päevad pitsitavad, oodatud suvi oma füüsilises olemuses on käes, ta on isegi liiga kohal, ta on lausa ümber keha, iga sekund, ka öösel magamistoas kui higine nahk vastu lina kleepub.


Aga pole vabanemist. Noh, ega päriselt ei saagi olla, millest ma üldse räägin. Aga mingilgi määral - vaimset tuulutamist kui niimoodi nimetada. inspiratsiooni on vaja suvest imeda, mitte ainult UV-kiirgust. Paraku on minu vaimne töövõime pigem langenud, isegi siia kirjutades on tunda kuidas laused on konarlikud ja nõrgalt seotud, äkki keeles avaldubki selline "nüristumine" esimesena ?


Ei viitsi pikalt viriseda, pole ka väga põhjust. Tegelikult läheb elu hästi (miks see nii mittemidagiütlev lause tundub? Eks ta ongi). Mulle meeldib, kui saab inimestega rääkida asjadest, mida ma tähtsaks pean, millesse usun. Päris inimestega, vestluse vormis. Tekib tunne, et ma elan.


Vaba aega on vähe, et lugeda ja sellele keskenduda. Aga no kiusu pärast ei loe "Videvikku" ega isegi tuntud eesti klassikuid. Selle asemel Madis Kõivu "Päeva", mis on suht ränk väljakutse. Mitte, et eristuva ja targemana paista kui tegelikult olen, aga miks mitte anda võimalus ka sellistele raamatutele, milles pole kaunis, klassikaliselt lihvitud ja pingestatud, ettearvatava lõpuga lugu, vaid midagi teistsugust? Kunagi kirjutan sellest raamatust pikemalt, see on liiga painav ja tihe, et lihtsalt mööda minna.

Kõige huvitavamad read, mis mõnest raamatust silma sattunud viimasel ajal, tulevad aga Emil Tode 1996. aasta luulekogust "Mõõt":

"Sõna on sellest haige, alati valus sellest, mis ta ei ole.
Valus tänasest hommikust, valus lihast ja verest,
valus veest ja valgusest,
valus sellest, et ta on kinni peas."




---