Eesti ja lahkumine

Selle teema ümber on palju juttu tehtud ja eks mingil viisil see närib kõigi hingi, mis meie inimestest saab. Igatahes ükspäev ma kirjutasin üles mingisuguse pikema mõtte-voolu ja panen selle nüüd siia üles. Oleks meeliülendav, kui keegi viitsiks selle läbi lugeda.

---

Ma elan Tiigi nimelises tänavas, ühes täitsa inimlikus linnas ühes veel ca. 100 000 minusuguse olendiga. Kõik on suhteliselt sarnaselt funktsioneeruvad inimesed. Neid elab ka rohkelt väljaspool seda linna, isegi mitmesaja kilomeetri raadiuses. Aga kuidas kõigest nii lähedal? elab ka ju kaugemal. Aga need kaugemad räägivad sellist keelt, millest mina enam aru ei saa. Neist lähematest aga saan - tavaliselt üpris hästi. Ja nendega ma ka ennast identifitseerin, nende hulka ma asetun, kuna kusagilt on antud meile võime ühes keeles üksteisele midagi selgeks teha. See ports (umbes miljoniline) neid siin minu lähedal elavaid inimesi on leppinud omavahel kokku, et kutsuvad ennast eestlasteks. Ka sellele maa-alale on nad sarnase, kirjapildilt pisut varieeruva kuju andnud - Eesti.
Inimene vajab hädasti kohta, kodu. Seotust mingisuguse ruumiga, et saaks olla, asetuda oma kohale, maast pisut kõrgemale, taevast allapoole. Sellest universaalsemat vajadust vist inimesel polegi (bioloogilisi kõrvale jättes). Aga seda räägin ma loomulikult eestlase kui sellisena, kes ainult siin elab ja oma olemasolu üle mõtleb. Minu ettekujutus ei küündi rändavate stepirahvaste ja džungleis elavate indiaanlasteni. See on üldse valus tõsiasi - ega ta väga kaugele tõesti ei küündi. Aga kas ta peakski? See, et ma just siia sattunud olen, on täitsa kõnekas tõsiasi, mida tähele panna. Kui ma olen just siia sattunud, siis peab mul olema siin ka midagi teha. See võib tunduda halvasti põhjendatud väitena, kuna praktika räägib sellele vastu. Nimelt tundub, et Eestis ei ole midagi teha, siit on hoopis väga tavaline lahkuda. Lahkuda saab igasse suunda, kuna tundub, et Eesti on libe väike kõrgendik, kuhu otsa just paljud ei mahu. See on iseenesest naljakas, kuna tegelikult, s.t. geograafiliselt on Eesti väga lauge, siit pole üldse lihtne kuhugi libiseda. Aga millegipärast ikkagi libisetakse, see on ilmne. Enne sai välja öeldud, et lahkuda saab igasse suunda, aga igale poole tavaliselt ikka ei lahkuta. Ei lahkuta näiteks Ida poole. Pigem Põhja-, Lõuna- ja Läänesuunas. Soome suunas, Saksamaa suunas ja ümber maakera Austraalia suunas - tõesti, isegi nii kaugele pagetakse. Samas kui koht ise on looduslikult täiesti meeldiv, mis siis, et mitte väga suur oma pindalalt. Puuduvad kellapommina tiksuvad hädaohud vulkaanide näol nagu mõnes teises riigis. Võiks isegi öelda, et siinne ümbrus on kaunis ja omanäoline.
See viib üha tungivamalt tekkivama küsimusega tagasi lahkumise juurde: Miks siis ikkagi siin püsida ei taheta, sest seda ma näen kuulen ja loen kõikvõimalikest kohtadest. Kuna looduslikud tegurid on välistatud, jääb ilmselgena silme ette seisma inimene, laiemalt nendest moodustatud kooslus, mis täiesti pimedate jõudude poolt kontrollitavate reeglite järgi elutseb ja mida harilikult ühiskonnaks kutsutakse. Just sellest kooslusest on paljudel kiire kaduda. Siin on aeg mõnedeks spekulatsioonideks, miks siinne pind inimesele nii libedaks on muutunud. Ühiskondi on maailmas igal pool, seda teadmist kinnitavad mitmed allikad. Kindlasti libisetakse ka neist välja ja sisse, aga kindlasti on iga ühiskonna puhul põhjused omanäolised ja erinevad. Ma kannan siin arutluses pidevalt kaasas eeldust keele suurest tähtsusest inimeseks-olemise juures ja ühiskondliku sidususe loomisel. Keele kõrval on muidugi veel üks tähtis siduv tegur, millest kuidagi mööda ei saa, aga millest üldse nii huvitav ja meeldiv rääkida pole, isegi vastupidi, vastik ja paha, nimelt Riik. Riik, mida siinmail Eestiks nimetatakse pole oma ida- ja läänenaabritega võrreldes just väga vana ja ilmselt samavõrra ebaküpsed on ka riigi valitsemisega seotud traditsioonid. Riigi toimimismehhanismid on inimesega võrreldes minu jaoks keerulised ja pimedad ja kuna mul vastav haridus puudub, siis hoian selle koha juures oma suu - vastavalt siinsele traditsioonile - vait ja räägin asjadest, mida ma isiklikult kogen, edasi ja lähen uuesti üksikisiku ja ära libisemise juurde.
Kui vastandan Eestit ümbritsevatele riikidele, siis väidan ka, et sealt sellist moodi ära ei libiseta. Kuidas on nende maade - näiteks Saksamaa, Venemaa, Rootsi, Soome - pind kindlam ja haakuvam võrreldes siinse maaga, mis geograafiliselt sama kena?
Tundub, et neis, meist suuremates, traditsioonidega riikides, leidub inimestel kohti, kus elada ja kasvada. Neil on üsna suuri ja tahkeid pidemeid, millest kinni hoida, või siis pole neil nii libe. Aga see, millest kinni haarata, ei pea muidugi alati füüsiliselt tahke olema, millestki peab kinni hoidma ka mõte. Need pidemed on traditsiooni rüpes sündinud mõttevoolud, kombed, tõeline kultuur. Toogem mõni näide: Inglismaal Newton, Locke, Hobbes; Saksamaale, üldse kesk-Euroopasse Kant, Hegel, Mozart, Goethe jne. Filosoofid, füüsikud, heliloojad, lüürikud. Need nimed ei seostu süvenemisel võibolla mingi kindla rahvuskultuuriga ja võimatu on tõestada, mil määral neist keegi üldse oma riiki armastas, aga fakt on, et ühes geograafilises piirkonnas need isikud elasid ja nende tööl sellele piirkonnale mingi mõju oli. Traditsiooni rüpes tekkinud pidemete vahel saab elada inimene, leida oma koht maa ja taeva vahel. Kuidas see ikkagi toimib? Tundub, et eelkõige annab kultuuripinnas inimesele teatud väärikuse. Ja seda väärikust ma siin maal just väga tihti ei kohta. Piiririigis elaja saatus ongi selline - pidevalt hoida tasakaalu, et mitte libiseda kummalegi poole, teise kultuuri rüppe. Aga meeleheitlikult tasakaalu hoidev, tuules vabisev inimene ei saagi ju mõjuda väärikana. Millegipärast levib siinmail arusaam, et raha on parim vahend selle tasakaalu hoidmiseks ja just selle abil kutsutakse kaotatud inimesi tagasi. Kulub ilmselt aega, enne kui veendutakse selle ekslikkuses. Ma usun, et inimene kes on tunnetanud enda kuuluvust ühte kohta, oma keeles pidevalt kõneleva mõistuse vaieldamatut olemasolu, tahab midagi muud. Nimetangi selle edasise jutu selguse huvides lihtsalt "Muuks". "Muu" ei saa aga kuidagi asetuda rahast madalamale, see on tugevalt mu intuitsiooni vastu käiv mõte, ütlen intuitsiooni, kuna "mõistuse" ei julge öelda, siis nõuaksid osad tarkepead selle väite põhjendamiseks eraldi loogilist traktaati. Varjun intuitsiooni kui millegi hämara, aga õigustusjõulise taha. Mis on aga salapärane Muu? See tundubki olevat arutlus kese, millele vastamine tähendaks kogu küsimuse ja probleemi lõppu. Et sellele küsimusele vastuse (mis sisaldaks endas lahendust probleemile, mida aga korrektselt püstitatud polegi) leidmine aga praktiliselt võimatu on, ei tähenda, et sellele lõputult läheneda ei võiks üritada.
Jätkan naiivselt nagu üheksanda klassi poiss. Kui meie kõhud on täis ja viisakad riided seljas, siis harilikult me tahame ikka midagi veel. Väga tihti on mulle öeldud, et siis me tahame autot, maja, veel ühte autot, ja veel veetlevamat naist. Sinna juurde lisab mõni, et see on meie loomuses. Selle idee järgi on otsitava Muu olemus kvantitatiivne ja kuhjuv. See käib aga jälle räigelt mu intuitsiooni vastu. Toomas Edur ütles ETV hommikutelevisoonile antud intervjuus, et paljud välismaal töötavad tipptegijad tuleksid eestisse, kui nad siin ka poole vähem teeniksid. Olles aastaid Inglismaal töötanud ja kõrgelt tasustatud, säilitas ta intervjuus selgelt reaalsustaju, seades raha teisejärgulisele positsioonile. Eduri selgitustest jääb veel pisut selgusetuks, mis oleks see miski, mis vaekausi Eesti poole võiks kallutada. Mida saab välja lugeda lausest:
"19 hooaega ehk 19 aastat Eestist ära olnud Toomas Edur rääkis ETV saates "Terevisioon", et Eestisse tagasi tulles nägi ta, et tal on siin võimalik midagi teha..."
Mida võib tähendada, et siin on võimalik midagi teha? See võiks tähendada igale inimesele võimalikku terviklikku eneseteostuse võimalust väärika tasu eest. Midagi teha = inimlik palk + Muu. Selles võrrandis võiks Muu alla mahutuda toetav keskkond, tunnustus, minimaalne kuritegevus, korruptsioon ja ksenofoobia, ühesõnaga kultuurne elukeskkond. Kui need nõuded oleksid täidetud, tuleksid talendid koju nagu linnud iga kevad lõunamaalt. Mulle tundub, et nendes riikides, mida enne mainisin, ongi need tingimused täidetud. Sealne Muu on dünaamiline ja vaimne ning seisab välise ilminguna just eneseväärikuse tugevatel jalgadel. Praktiliselt väljendub ta vaimse ja sotsiaalse eneseteostuse võimalusena. Pole siis ime, et selle suunas tõmbutakse. Libisetakse ikka eemale väiklusest, rahahimust, egotsentrilisest maailmavaatest, hädast, vaesusest ja viletsusest. Lihtsa mõtteskeemi järgi lahkuvad nõudlikumad ja töökamad teistesse riikidesse ja nende asemele tulevad need, kelle jaoks siinne olukord pole nii vilets, ehk ületab selle keskkonna oma, millest nemad siia tulevad.
Millegipärast on emotsionaalselt sellega väga raske leppida. Tõsi, Eestis mädaneb nii mõnigi koht ja väga palju inetut toimub pidevalt. Ometi on see noor kultuur jõudnud tekitada palju pärleid. Ja ilusa ning elujõulise keele olemasolu paneb mõtlema, miks peaks keegi tahtma vabatahtlikult selle sees elamisest loobuda. Ma olen kõikvõimalike enesetäiendamiste poolt välismaal, aga lahkuda lõplikult Eestist nagu uppuvalt laevalt? Sellega loobutakse justkui poolest oma saatusest. Ma ei ole pädev nii kaugele ulatuvates teooriates, aga numbriline statistika näib tõepoolest kõnelevat eesti rahva peatsest kadumisest. Jah, statistika paneb tihti ka mööda. Uku Masing väitis juba kolmekümnendatel, et eestlaste kadumise vastu ei ole midagi teha. Aga ta lisas sinna juurde, et me saame vähemalt väärikalt lahkuda, andmata käest positsioone, mis kätte võideldud. Madis Kõiv on öelnud eesti kultuuri nõrkuseks filosofeerimise traditsiooni puudumise. Kuidas saaks veel praegu siinmail niisugune traditsioon tekkida, kui mõtteteadusega (kriitilise mõtlemisega üldse?) tegelemine on materiaalse kapitali voogude poolt ajaloo prügikasti surutud? Tundub, et eestlasele omane pragmaatilisus on turumajanduse tingimustes ületanud igasuguse mõistlikkuse piirid. Sellega koos muutub ka keelekasutus üha asisemaks. Öeldakse - tavaline ja paratamatu asi. Aga sellel võivad olla ka väga negatiivsed tagajärjed. Ühe sümptomina märkan, et saan üha vähem aru, mida räägivad televiisoris esinevad poliitikud. Ilmselt ma pole ainuke. Aga see ei tähenda, et meie lollid oleksime, vaid et poliitiline kultuur on ühes keelega elukaugeks muutunud. Sellest, kuidas argikeel ja otsustamis-asjaajamiskeel lahku kasvades kriisi tekitavad, on keegi kindlasti mingeid põnevaid artikleid kirjutanud, aga ei tule praegu ühtegi meelde, mida eeskujuks tuua.
Tasuks mõelda - mis toimub meie kodumaal, kui palju me sellest üldse aru saame? Kui palju sellest üldse poliitikud ise aru saavad? Unustagem kõik "eesti-viie-rikkama-riigi-hulka"-tüüpi luulud ja üritagem algelinegi inimväärikus siin üles ehitada. Oleks kunagi kultuuriloolastel midagigi meenutada, et "oli selline omamoodi rahvus seal läänemere ääres kunagi - laulsid, kirjutasid, tantsisid; aastatuhande vahetusel oli neil päris pikalt isegi oma riik, enne suure EL-SRÜ õnneühiskonna moodustamist ja rahva täielikku kiibistamist".

Regilaul re-visited

Tänase rahvalaulu-loengu näidetest ilmnes taas, et meie esivanematel, hoolimata mitte just kõrgest haridustasemest ja rasketest aegadest hoolimata, fantaasiast puudu ei tulnud.

Mõned näited:

"Kes mind vaatama tuli?"
sinisilma linnukene,
ilma peata pääsukene
..."

või

"Käbi kärkis kuuse otsas
Tulge tännnä, noored mehed,
viige mind kotis kodoje
..."

Peata pääsukesed ja rääkivad käbid siiski kahvatuvad Andres Ehini poolt toodud näite kõrval, ööülikooli sürrealismi-loengust:

"Lammas läks laudile munele,
siga läks kepseldes järele..."




tõsine ja pragmaatiline rahvas my ass :)

Suvine pärastlõuna. Kraavidest ääristatud raudtee liigub alevist välja. Seda saadab ühelt poolt kitsas asfalttee, mille kõrval lähedane metsatukk, teisel pool lage aas ja kaugelt paistev sinakas metsapiir. Kauguses ka üks suvila, kuid näha pole hingelistki. Mööda raudteed kõnnib umbes kümneaastane poiss, viimaseid puhkusepäevi maal veetmas. Triibuline särk, kirevad lühikesed püksid. Sinine taevas. Ritsikad ja soe tuul. Õhk lõhnab uimastavalt magusalt, nagu ainult siis kui ollakse kümneaastane pätakas ja suvel maal, aega lõpmatult ja keegi ei keela.
Poisi jalge all kuumavad relsid ja masuudine must killustik. Relsipuude vahelt kasvab välja jonnakaid rohelisi taimi. Poiss nuusutab õhku, vaatab tuules kiikuvaid puude latvu ja tajub. Tajub, kuidas ta sees midagi soojalt paisuma hakkab. See sünnib järsku, aga mitte ootamatult. Ta pole endale aru andnud, miks ta sellel pärastlõunal välja läks ja miks ta just siia, raudteele on tulnud, aga ta jõuab sellele vaid murdosa sekundist mõelda sest paisumine ta sees on juba vastanud. Ta ei juurdle enam, miks ta tuli ja miks just siia. Nüüd on ta kohal. Kõik küsimused on nagu laia raske kiviga tasaseks vajutatud. Ta jalad hakkavad üha kiiremini liikuma kooskõlas sellega, mis ta sees lahti sirutub. Sisemine intensiivsus kasvab. Kõik, mida poiss selle maailma kohta teab ja tunnetab, hakkab üht kindlat värvi võtma. Ta sisemus tuksleb, killustik on muutunud ta enda närvi- ja lihaskimpudeks. Sammud muutuvad üha tihedamaks. Aga poiss ei jooksegi, raudtee ise ta jalge all liigub tema poole ja väändub lainetavalt ühes rütmis ta liikuvate puusade ja jalgadega. Ta silmad liiguvad, aga ta ei näe enam metsa ega taevast. Puud meenutavad talle ta oma ihukarvu, ta liigutab neid ühes oma kätega. Tegelikult ei teegi ta enam midagi, ta on enda ära andnud, ta ise on puude liikumine, looklev raudtee jalge all, ta on saanud mingisuguseks peatamatuks rongiks. Tuul hingab teda sisse ja välja. See polegi enam tavaline liikumine, vaid voog. Ja see läheneb oma kõige täielikumale lõpule-viidusele.
Kuid järsku kõik lõhutakse. Valuaisting lõikab noana sisse ja poiss, nagu kramplikust unenäost ärganuna, avastab oma sääremarja vaadates, et sinna on herilase nõelast tekkinud punane paise. Tee on märkamatult viinud ta alevist välja vana tehase varemete juurde. Kraavide asemel on raudtee äär nüüd lauge ja sealt astub poiss maha ja pöörab teele, mis koju viib. Veidi ehmununa vaatab ja katsub ta veel paiset jalal, mis siledal naha pinnal võõrastava künka moodustab. Ta on kuulnud, et herilase nõelamine võib ohtlik olla, aga ema on öelnud, et tema selle vastu allergiline pole. Suvetuul põski soojendamas vaatab ta lagendikke ja vanu tehasevaremeid. Õhtul tehakse sauna ja isa-ema lubasid veel koos õudusfilmi vaadata. Natuke peaks isegi tädi sünnipäevast järele jäänud torti alles olema. See muudab ta hoopis rõõmsaks. Ta ei aima, et eelneva minutiga võibolla lõppes tema elus miski. Aga see polegi tähtis. Nädala pärast sõidab ta linnakoju ja hakkab taas koolis käima nagu teised lapsed. See jalutuskõik ei tule kellegagi jutuks, järgmisel päeval ta isegi ei mäleta seda - ei lõunatundi ega raudteed. Ta ei taipa, et need minutid talletuvad alatiseks tema mälusügavustesse, jäädes salamisi värvima ta tulevasi õnnehetki ja aitama välja kõige tumedamatest kriisidest tema elus.

Ma pingutan,

tõesti pingutan

nii mõistust kui lihaseid

ja vaatan -








kontojääk ikka 2 krooni...