Minu objektiivne süü (Sartre Jamesoni suu läbi)

„Nii et mitte ainult juut pole „teine inimene juudina vaadelduna“. Ma olen allutatud tervele hulgale kategooriatele, mis näivad mulle üsna abstraktsetena hetkeni, kuni pinnas, millelt see minuvastane hukkamõistu-situatsioon võrsub, mulle teataval eksistentsiaalsel viisil paljastub. Niisiis olen ma ameeriklane mitte lihtsalt positiivses tähenduses, kuuludes Ameerika Ühendriikidesse nagu mingisse konteinerisse, omades Ameerika kodakondsust jne, vaid palju konkreetsemal viisil, kuna see olengi mina (kui ühe näota, kujuteldamatu, paljususliku kollektiivi liige), keda välismaalased silmas peavad, kui nad Ameerikast mõtlevad. See silt saab oma ontoloogilise õigustuse sellest konkreetse hukkamõistu situatsioonist ja interpersonaalsest suhtest, milles osalemisest ma kunagi isegi teadlikuks ei pruugi saada. Seega, kui ma kunagi maalt ei lahku, siis võib teadmine, et ma olen ameeriklane näida mulle üsna abstraktne ja formaalne. Alles siis, kui ma näen enda suhtes realiseerumas vihkamist, kahtlustusi või teisest küljest seda patroniseerivat armulikkust või lipitsevat kaassüüdluse hoiakut, millega ameeriklastesse üldiselt või Ameerika Ühendriikidesse teiste maade kodanike poolt suhtutakse – alles siis hakkan ma šokeerival viisil tajuma seda hõõrumis- ja hukkamõistusituatsiooni, milles ma alati implitsiitselt osalen. Olukorra skandaalsus tuleb muidugi faktist, et „mina“ ei ole isiklikult vastutav selle eest, mida Ameerika teeb ja oleks ebaõiglane süüdlased ja süütud ühe ropsuga hukka mõista: aga see vahemik minu Mina, mida ma justkui seestpoolt tajun, ja otsustuse vahel, mis minu objektiivse olemuse üle väljastpoolt tehakse, iseloomustab kõiki „teiste inimeste kaudu võõrandumise“ vorme (Sartre’ilikus mõttes), seda põhilist heitlust Teisega, milles me alati osaleme ja milles ma olen alati vastutav, alati süüdi, ja seda juba oma pelga eksistentsi fakti põhjal“

(Fredric Jameson "Marxism and Form", lk 302-303)

Otsustav vahe

Ei. Meie ise olime koguaeg samad, lihtsalt Vahelisus ise muutus.

surm ja puhkamine

Surnute kohta öeldakse mõnikord: „Puhka rahus!“; Et nad on lõpuks „puhkama saanud“ jne. See on väga levinud väljendusviis, mida kasutatakse rohkelt üsna lühikesel perioodil pärast surma, aga ka muudel puhkudel kadunutest rääkides (puhkab Raadi kalmistul jne). Ma ei tea vist ühtki teist väljendit, mis paljastaks nii avali ja valusalt iroonilisel viisil inimese maist olukorda. Niisiis tuleb välja, et puhkus on ikkagi see asi, mis elu lõpp-punkti moodustab, või ehk isegi elu eesmärgi üldiselt (kui lähtuda nt Freudist: elu eesmärk saab ranges mõttes tema enda perspektiivist olla ainult surm; seega surma taga – puhkamine).

Puhkus on niisiis see miski, mis ootab ees neid, kelle ees meil pole enam vastutusi. Siis on neil lõpuks õigus puhata. On nii varjamatult selge, kuidas sellise väljendusviisiga projitseeritakse elu-välisesse punkti, millele meil igasugune ligipääs puudub, see põhiline puudujääk, mis igapäevases ühiselus valitseb: võimalus kordki puhata. Veel täpsemalt: puhata süüvabalt, omamata võlgu ja kohustusi kolmandate osapoolte ees. Frustratsioon, mis leiab imaginaarse lahenduse surnute abiga: surnud puhkavad mõnes mõttes kogu aeg meie eest. Kui nad seda ei teeks, oleks meie olukord talumatu ja peaksime tõepoolest hakkama midagi oma olukorra parandamiseks ära tegema. On ju ühtlasi levinud ütlus: puhata jõuad ka pärast surma. See peaks olema nüüdisaja ideoloogia põhilisi juhtkirju. Sa pead kogu aeg olema väsinud, sa pead kogu aeg olema süüdi.

Kui keegi kasutab näiteks mu isa kohta väljendit, et ta puhkab kuskil, haarab käsi iga kord kujuteldava püstoli järele. Tahaks vastata: „H...i puhkab, nagu tal muud teha pole!“ Puhata oleks ta pidanud saama elus.

seda suve

ootad seda suve iga aasta. ootad teda nagu mingit väga tähtsat lubadust. nagu oleks enne iga suve tunne, et nüüd peab midagi juhtuma. kõik see aeg on olnud vihjed, märgid, töö eesmärgi suunas ja nagu puult kukkuv õun peab lõpuks suvel midagi juhtuma. nagu suvel jõuaksid lõpuks pärale. enne seda ainult teekond. teekond muidu üsna huvitav, aga ainult ette valmistav.

iga aasta oled seda suve oodanud. "nüüd lõpuks heidan oma aeda tekile ja naudin suve! see aasta suvel sõidan kindlasti n-i; loen kindlasti x-i; külastan y-t!"

iga aasta tahaks lõpuks suvesse kohale jõuda. tahaks suvesse, suvve, suvvve kolme v-ga. tahaks ennast leida suve seest täiesti paratamatult, nagu oleks sinna selg ees kukkunud.

sest igal aastal on tunne, et suvel hakkan lõpuks elama. siiamaani oli ainult proov. ei, mitte et kuidagi oma toimetuste tähendust alandada, saate aru küll. lihtsalt siis kui toimetad, ei ole ju kunagi päriselt suvi. aga toimetada ongi mõtet ainult siis, kui tead, et varsti tuleb jälle suvi. toimetamine omandab tähenduse ainult igatsuse perspektiivis. ja igatsuse taga on salaja suvi. kusagil on tõeline elu ja see on igal juhul suve-elu.

nii ootad juba jälle seda suve ja ongi käes aeg, kui ta peaks kohale jõudma. ja järsku: on lõhnad, kõrvetav päike ja õdusad õhtutunnid rukkiräägu ja vaikuse vaheldumisega, puude tipud loojuvast päiksest kuldsed. aga mida ei ole - on suvi ise.

suve suunas, lõputult. ka siis, kui ei ole enam kuhugi minna, kui maamaja laguneb, sugulased on vanad, haiged ja väsinud, kui aia eest jõuab vaevalt keegi hoolt kanda.

sest kusagil on igavene suvi, kusagil on suvi ise.