Kolm tsitaati kirjanduse impersonaalsusest: Kõiv, Ristikivi ja Blanchot

Kolm tsitaati kirjutamise kohta. Meeldetuletuseks kirjanduse subjektiivsuse ja objektiivsuse küsimuse keerulisuse ja vastuolulisuse kohta; selle kohta, kui raske on määratleda isikliku ja üldise, reaalsuse ja fiktsiooni vahekordi loomingus. Mõtteaineks ja vältimaks klišeesid kirjandusest rääkimisel.

1. Madis Kõiv, "Subjektiivsuse objektiivsusest":

"Hüva, aga mis on siiski too objekt (too käekäik näiteks)? Ühe „realistliku” romaani
objekt üldiselt võetuna?
Ajajärgu ja ümbruse murede, meelsuse, meeleolu, nägemuste, hoiakute, hirmude ja
armude, keeldude ja käskude poolt kujundatud „reaalsus”. Miski, mida ajajärk ja
ümbrus reaalsusena võtta lubab[---] Kuid selles reaalsuses on kirjutajal — objektiivsel kirjutajal — luba oma isiklike kogemuste, nägemuste, hoiakute, sümpaatia ja antipaatia kohaselt vormida objekti
reaalsuseks kitsamas mõttes — täiesti subjektiivselt. [---] Ainult süvenedes oma mina põhjani, kuni ta osutub millekski, mida võime nimetada „meieks” — suhteliselt (belletristika piir! siinpool ei saa miski olla absoluutselt absoluutne) absoluutseks meieks või ühisminaks —, võib kirjeldatud subjektiivsuse ületada [---]Süvenemises „mina” põhjani langevad ära kõik „minu isiklikud” atribuudid — asjad ja asjaolud. Täpsemalt „mina” enda poolt suvaliselt juhitud ja indutseeritud
seigad. Seigad on kaotanud subjektiivse, või kui soovite, siis isikliku värvingu. Seigad
tulevad ise, nii nagu nad tulevad, vabad „meie” personaalsest interpreteeringust" 

2. Karl Ristikivi, "Enesest ja teistest":

"Kui siis niimoodi oled arusaamisele jõudnud, et kõik need inimesed on ainult maskid, mida ühel või teisel korral endale ette paned, siis hakkad mõtlema: miks mitte kirjutada iseenesest, otse ja avalikult [---]
Aga siis märkad korraga, et seegi pole nii lihtne. Istud maha küll ausa kavatsusega kirjutada ainult enesest ja enese nimel. Ja ometi selgub varsti, et kirjutad kellestki teisest, kellestki võõrast ja väljaspoolsest. Kas on see siis harjumus või mingi psühholoogiline paratamatus, aga see mina ise, kes sõnaks saab, korjab jooni siit ja sealt, varjusid, mis langevad väljaspoolt. Olgu see siis luuletuses, mis tahab olla ainult isiklik pihtimus, või oma nime all kirjutatud mälestused. Kui esimesel juhul sageli kõneled endast kolmandas isikus, kõneled siin kolmandast isikust minavormis. Ja suurem see vahe polegi"

3. Maurice Blanchot, "Kirjandus ja õigus surmale":

"Sõna on element, maa-alusest keskkonnast vaevu eraldunud tükk: mitte enam nimi, vaid ülelüldise anonüümsuse viiv, toores jaatus, palgest palgesse vaatamise jahmatus pimeduse põhjas. Ning sedakaudu nõuab keel oma mängu mängimist inimeseta, kes selle kujundas. Nüüd ajab kirjandus läbi kirjanikuta: see pole enam too töötav inspiratsioon, too ennast jaatav eitus, too ideaal, mis kirjutab end maailmasse ilmkõiksuse absoluutse perspektiivina. See ei ole sealpool maailma ega ole enam ka maailm: see on asjade maailma-eelne kohalolu, nende püsivus pärast maailma kadumist, tolle tõrksus, mis jääb, kui kõik kustub, ning tolle juhmus, mis ilmub, kui midagi ei ole"

EV 100 - Üks Soov

On tunne, et pean midagi kirjutama. Et on midagi, mida on vaja öelda, kõigi muude ütlemiste seas ja vahel, kõigi teiste ütlemistega koos, ühes või mõne ütlemise kiuste. See on soov. Mida soovivad ehk väga paljud teisedki, aga võibolla ei ole nad sellele mõelnud samas sõnastuses, aga liikudes mõttes lähedasel rajal. Olgu see siis soovitud ka nende eest.

*

Ma soovin, et me jätaksime otsa lahti.

Et me ei otsustaks kohe ära: kõigi ühe- ja teistsuguste inimeste kohta.
Ühe ja teise riskantse pikaajalise poliitilise programmi kohta.
Et me ei paneks kohe ja kähku kõike paika.
Inimesi, ideid, raskete sõnade ja mõistete tähendusi.
Et me ei paneks esimese hirmu ja instinkti pealt kõike paika. Teaduses, hariduses, immigratsioonipoliitikas, riigikaitses ja haldusreformis.
Et me ei tahaks kohe kogu maailma ära päästa ja enne vaataksime, äkki osa maailma tahab ennast ise päästa või äkki niisama olla.
Sest ma armastan inimesi, kes teevad asju tõsiselt, aga kes jätavad alati ühe otsa, ühe väikese otsa lahti. 

Et jääks see tühi ja vaikne ruumike. Ruumike raiskamisele - aja, tähelepanu ja isikliku energia (aga mitte arutule ja vastutustundetule pillamisele, see on hoopis teine asi). Et oleks see nurk, kus kedagi ei kotita, kus võib lihtsalt oleleda. Et ei oleks ainult see sitane eksistentsi-eesti selles kõige ideetumas, vegeteerivamas mõttes, püha majanduskasvaja (H.Krulli sõna) diktaadi all. Et ei oleks ainus küsimus, kuidas saaks aina efektiivsemalt äri teha ja vegeteerida. Isegi raskel ajal peab olema vaikne, tühi ja turvaline koht, kus saaks kuninglikult Päris Inimese kombel olla. Võibolla mitte pururikkana, aga väärikana.

Et me ei oleks kogu aeg nii pagana efektiivsed ja tõhusad. Vähemalt mitte nii kitsas mõttes.
Et ei kardetaks päris võimatult utoopilisi, võimatult teoreetilisi ja komplekseid mõtteid. Et absoluutselt kõigest oleks võimalik mõelda, rääkida, kujutleda ja seda kõike kummutada. Et küsitletaks teadust, kunsti ja poliitilisi vaateid, lastes neil samas areneda. Jättes neile ots lahti.

Et kui ma kirjutan midagi eesti kirjandusest, kultuurist või identiteedist, siis ma võin korraks mõelda, et see on absoluutselt sotsiaalselt konstrueeritud, et see on täielik second-hand baltisaksa kultuuri odavam vaesem vennike, mis võiks kasvõi kohe igaveseks maa pealt kaduda. Sest isegi kui ma korraks kõik kahtluse alla panen, siis ei kao see kultuur mu ümbert. Sest ma olen alati-juba selle sees. Sest see vastkirjutatud lause oli tühine väide, mille seesama kultuur ISE kummutab, kummutab nii, et me ei pea selle pärast põdemagi. Sest me usaldame seda kultuuri ja seda keelt rääkivaid inimesi. Me jätame neile otsa lahti.

Täpselt samamoodi nagu maailm ei kao, kui ma korraks silmad kinni panen, ei kao kuhugi eesti kultuur, kui ta maailma hirmsa ja üleva väljaspoolsusega kohtub. Kui ta korraks kuristikku vaatab.
Samamoodi ei katke see keel, kui me selles ohtlikke mõtteid kirjutame ja vahetame. Keele salapärase ökonoomia ja ökoloogia koha pealt pole olemas halbu ja häid sõnu. On leigem, jõuetum ja vaesem ning kirglikum, elavam ja rikkam läbikäimine selle keele abil. Keeles saabki ainult peegelduda inimlik elu ise. Ja on meie teha, millise osa - kui rikka või kui vaese - me sellele keelele jätame.

Hoida, nautida ja kasutada eesti keelt ja kultuuri.

Igaüks oma moodi, ilma häbita.

Jättes alati otsa natuke lahti.

Ene Mihkelsonist

Paar nädalat tagasi suri Ene Mihkelson. Paljud ütlesid kasvõi sotsiaalmeedias selle puhul kaalukaid sõnu ja juba see, et puudutatuid oli nii rohkelt, näitab mõndagi. Tundub üleliigne midagi lisada. Aga kummalisel kombel ei saa päris niisama ka olla selle faktiga, ikka jääb midagi kripeldama, nagu Mihkelsoni lugedes alati jäi ja jääb ilmselt edaspidigi midagi kripeldama.

Kui keegi välismaalane küsiks, kes on parim eesti kirjanik, siis ma ütleks et muidugi on see rumal küsimus ja kirjandus ei ole sport, milles tulemusi mõõdetakse. Ma ütleks, et eestis on nagu igal pool mujal palju häid ja omapäraseid autoreid, aga ainult mõnel neist on see salapärane "ekstra". Ja Ene Mihkelsonil juhtus see 'ekstra' olema alati kuidagi kõige kõnekam. Nagu ta teaks alati natuke rohkem, kui meie, viibiks kogu aeg sammu võrra ees. Nüüd siis minevikuvormis öelduna. Aga mitte see triviaalsus ei ole oluline. 

Kui mõelda, mis on tegelikult oluline, võiks öelda väga palju. Aga jään ühe piiritletud mõtte juurde. Nimelt see hääl mu peas, mis on koolitatud akadeemiliselt ja harjunud nähtusi määratlema ja nimetama, ütleb mulle esimese intuitsioonina, et Ene Mihkelson oli muu hulgas üks eesti kõige intellektuaalsemaid kirjanikke, äkki vaat et ainus puhtalt intellektuaalne kirjanik. Mida see hämar väide või isegi kõhutunde pealt tehtud üldistus tähendab? Ei võtnud ju Mihkelson tihti sõna intellektuaalsetel teemadel ega tekitanud endale sihilikult avaliku intellektuaali kuvandit. Intellektuaal selles mõttes tähendab siinpuhul kedagi, kelle jaoks vaimne tegevus kui niisugune on esmane ja kõige olulisem asi ja kelle järgi see vaimsuse latt ülepea aeg-ajalt taas-kehtestatakse. Mitte avalikult-tseremoniaalselt, aga on kuidagi konsensuslikult tunda, et kusagil seal see latt asub. Üks tunnus selle intellektuaalsuse puhul veel - Mihkelsonilt ei leia eriti ühtki triviaalset rida. Nii luules kui proosas. Ei ole diskursiivset täitematerjali, mida peaaegu igas kirjandusteoses leidub ja mis teatava jäägina vormist üle jääb. On aina jätkuv ja kandev pinge. Ja see tihedus, pinge ja sammu võrra ees viibimine on hästi näha ka tema akadeemilise käsitlemise puhul. On suur hulk väga häid ja inspireerivaid kirjutisi ja selle juures ikkagi mulje, et kraabitud on vaid pinda. Mihkelson kui kirjanik, kellest peaksid kirjutama raamatuid filosoofid; nagu saksa kultuuriruumis Hölderlini ja Kafkaga, ja prantslastel Mallarmega, kui proportsioone saaks võrrelda.
Aga mõnes mõttes saab ikkagi, sest Mihkelsoni tekstides on seesama suuruse ja väiksuse küsimus, võrdlemise häda ja äng juba reflekteeritud; väiksuse küsimus ise on imatud juba sõna ja mõtte sisse ja ületatud (hegellikus aufgehobeni mõttes?). Hästi reaalselt, lausa katsutavalt ületatud. Nii et see hakkab omakorda kandma. Kandma Uut, Teisesust.

***

Eneseusaldus 

Ene see usaldus

kasvab ja kidub

meie nime sees

ja sellest väljas

on elu lõpuks sama pikk

aga sinu väikese nime ees

Tahaks midagi suurt õppida

ilma et peaks seda kartma

Tahaks õppida ainsat lõputut

milleks on hea tahe

õppida et ainus leping millele alla kirjutada

on alati juba sõlmitud

see usaldus Ene

sinu lühikese nime ees

söandaks lõpuks
midagi suurt õppida

Minu objektiivne süü (Sartre Jamesoni suu läbi)

„Nii et mitte ainult juut pole „teine inimene juudina vaadelduna“. Ma olen allutatud tervele hulgale kategooriatele, mis näivad mulle üsna abstraktsetena hetkeni, kuni pinnas, millelt see minuvastane hukkamõistu-situatsioon võrsub, mulle teataval eksistentsiaalsel viisil paljastub. Niisiis olen ma ameeriklane mitte lihtsalt positiivses tähenduses, kuuludes Ameerika Ühendriikidesse nagu mingisse konteinerisse, omades Ameerika kodakondsust jne, vaid palju konkreetsemal viisil, kuna see olengi mina (kui ühe näota, kujuteldamatu, paljususliku kollektiivi liige), keda välismaalased silmas peavad, kui nad Ameerikast mõtlevad. See silt saab oma ontoloogilise õigustuse sellest konkreetse hukkamõistu situatsioonist ja interpersonaalsest suhtest, milles osalemisest ma kunagi isegi teadlikuks ei pruugi saada. Seega, kui ma kunagi maalt ei lahku, siis võib teadmine, et ma olen ameeriklane näida mulle üsna abstraktne ja formaalne. Alles siis, kui ma näen enda suhtes realiseerumas vihkamist, kahtlustusi või teisest küljest seda patroniseerivat armulikkust või lipitsevat kaassüüdluse hoiakut, millega ameeriklastesse üldiselt või Ameerika Ühendriikidesse teiste maade kodanike poolt suhtutakse – alles siis hakkan ma šokeerival viisil tajuma seda hõõrumis- ja hukkamõistusituatsiooni, milles ma alati implitsiitselt osalen. Olukorra skandaalsus tuleb muidugi faktist, et „mina“ ei ole isiklikult vastutav selle eest, mida Ameerika teeb ja oleks ebaõiglane süüdlased ja süütud ühe ropsuga hukka mõista: aga see vahemik minu Mina, mida ma justkui seestpoolt tajun, ja otsustuse vahel, mis minu objektiivse olemuse üle väljastpoolt tehakse, iseloomustab kõiki „teiste inimeste kaudu võõrandumise“ vorme (Sartre’ilikus mõttes), seda põhilist heitlust Teisega, milles me alati osaleme ja milles ma olen alati vastutav, alati süüdi, ja seda juba oma pelga eksistentsi fakti põhjal“

(Fredric Jameson "Marxism and Form", lk 302-303)